KLassijuhataja Helena Pihel saatis lõpetajad teele järgmiste sõnadega:
Armsad lõpetajad, olen juhendanud paljusid teist juba sellest ajast, kui te meie armsas Kirsiaia lasteaias reageerisite koondnimetusele „mesimummid“. Ja mesimummid olete te mõnes mõttes olnud läbi kõigi nende aastate – toimekad, häälekad, uudishimulikud ja alati midagi otsivad. Mõni on vahepeal juurde lennanud, mõni on edasi uusi õisi otsima lennanud, aga teie lennukus on jäänud samaks. Mul on olnud rõõm olla teie tantsuõpetaja juba esimesest klassist alates. Te olite tantsuklass – esindasite meie kooli mitmel tantsupeol ning tõite oma energia ja ettevõtlikkusega elu igasse päeva. Kui ma peaksin teid mõne tantsuga võrdlema, siis oleks selleks „Tormiline“ – üks teie tantsupeo tantsudest. Hoogne, keeruliste mustritega, tihedate suunamuutustega, erakordne, silmapaistev ja vahel ka päris põrutav. Täpselt nagu teie. Kuuendas klassis sain jätkata teiega klassijuhatajana ning sellest ajast peale oleme koos roninud üle igasuguste mägede. Mul on siiani hea meel, et te oma tutipeo kõnes kutsusite mind „Mama Bear’iks“. Tõsi, suurem asi kanaema pole ma kunagi olnud, aga karuema küll. Igaühel teist on olnud oma katsumused, millega silmitsi seista. Mõnel juhul olen saanud olla kõrval, toetada ja aidata. Mõni elu väljakutse on olnud aga selline, mis paneb mõtlema elu ebaõigluse peale. Seda enam olen ma täna siiralt liigutatud ja tänulik ja uhke, et me oleme siin ning saame tähistada teie teekonda. Üks asi, mida ma teie juures tohutult hindan, on see, et te olete alati julgenud rääkida. Ükskõik millest. See ei ole alati olnud lihtne. Vahel on see toonud lauale keerulisi teemasid, vahel pannud proovile nii õpetajad kui ka kaaslased. Aga te olete teadnud, et rääkida tuleb. Võib-olla ei ole.pidanud rääkima alati täpselt sel hetkel, kui õpetaja ülesannet seletab, aga küll see oskuski tasakaalu leida on aastatega järjest paremaks läinud. Te olete olnud loovad. Olete leidnud huvitavaid lahendusi nii seal, kus neid oli vaja, kui ka seal, kus neid võib-olla üldse vaja ei olnud. Aga teie õpetaja on ka loov. Ja mulle meeldib oma tänu ning mõtteid väljendada läbi loomise. Seetõttu olen koostöös teiega endiga tänaseks päevaks valmistanud teile väikese kingituse. Alates kuuendast klassist olete kirjutanud kirju oma tuleviku-minale. Mina olen neid kirju kõik need aastad hoidnud ning nüüd koondanud need ümbrikusse. Ümbriku peale olen loonud igaühe jaoks väikese loo keeles, mis mulle väga meeldib ja mida te kõik hästi tunnete – sticker’ite keeles. Lisaks on ümbrikus igaühe jaoks üks kivi. Muretsesin need eksamiperioodi alguses ning sellest ajast peale on need kivid olnud teineteise seltsis, just nagu teiegi. Ma olen üldiselt üsna tõenduspõhine ja teaduspõhine inimene, aga mulle meeldivad lood ja nende väike maagia. Kaheksanda klassi lõpus käisime koos Kadrioru Jaapani aias. Teie värvikas giid rääkis seal, et jaapanlaste jaoks on kivid pühad, sest nad usuvad, et kivides elavad nende esivanemate hinged. Selle peale ütles üks teie seast midagi, mis on mulle siiani meelde jäänud: „Ma ei vaata enam kunagi kive sama pilguga.“ Mõnes mõttes võiks sama öelda ka hariduse kohta. Haridus ei anna meile ainult teadmisi. Haridus õpetab meid vaatama tuttavaid asju uue pilguga. Märkama seda, mida me varem ei märganud. Mõistma seda, mida me varem ei mõistnud. Ja nii avardub meie maailm. Armsad lõpetajad, ma soovin teile avarat maailma. Soovin teile julgust küsida küsimusi, julgust muuta oma arvamust, julgust eksida ja uuesti proovida. Soovin teile oskust näha tavapärases midagi erakordset ning vaadata aeg-ajalt asjadele täiesti uue pilguga. Aitäh teile kõige eest, mida olete nende aastate jooksul tahtnud õppida. Ja veel suurem aitäh selle eest, mida olete õpetanud mulle. Palju õnne teile, kallid lõpetajad. Mina usun teisse väga.
